Sakala ringkond asutati 27. novembril 1927.a. ja taasasutati 8. juunil 1995.a.
Ringkonda kuulub 82 tegevliiget, 3 auliiget ja 1 toetajaliige.

21 aprill 2011

Sakala ringkonna liikmed nautisid Soomaa kanuumatkal viiendat aastaaega

15. aprillil paistis meile kuldaväärt päike, sooja kuni 12 kraadi, lääne tuul kuni 6m/s. Täpselt niimoodi oli tellitud ilm, korraldajal Leilil. Kanuud staabis kärule vinnatud ja muud turva –ja toiduvarud bussile tõstetud, võis sõit Soomaale alata.

Suurvesi võttis meid juba enne külastuskeskusesse jõudmist vastu. Tõramaa jõgi oli kuni teeni tõusnud, metsa veepeegeldus oli öisest külmakraadist kargelt kaunis. Kaugemalt metsa alt oli näha veel sulamata lumelagendike. Lükkasime oma kanuud vette, kus külavahetee oli üleujutatud ja autodele läbisõit keelumärgiga piiratud. Sellest juuresolev pildijäädvustus...

Kanuutasime mööda kraavi, mis oli öisest külmast krõbeda jääkihi saanud. Liikusime kribinal-krabinal mõlaga jääd murdes ja vaevaliselt edasi liikudes nagu jäälõhkujad kunagi. Kõige raskem oli talvejääst läbi murdmine, see juba kerge kribina-krabinaga ei murdunud. Selle peal tuli lihtsalt kanuud pealtpoolt edasi tõmmata. Hakkama said kõik tugevad s.t kogu meie matkakamp. Tiirutasime lõunasöögi ajaks külastuskeskuse maja juurde ja sirutasime maa peal jalgu ning kosutasime ennast söögi- joogiga. Tutvusime külastuskeskuses pakutavate väljapanekutega. Seintel olid eelmise aasta suurvee pildid, kus prominentidega kaadreid saime kaeda. Veetase eelmise aastaga võrreldes jäi madalamaks aga vapustav vaatepilt oli sellegi poolest.

Soomaa üleujutus on meie maakonna ürgse rütmi sümboleid ja Sakala ringkonna poolt väärtustatud ettevõtmine. Tänud Leilile korraldamise ja kõigile matkalistele meeldejääva päeva eest!!!
Jutu pani kirja Ursula

18 aprill 2011

Kas teadsite, et kolonelleitnant Johannes Raudmäe…


… tegutses kaksteist aastat Sakalamaa maleva pealikuna. See oli enne Teist maailmasõda, aastatel 1928 kuni 1940.

Johannes Raudmäe (kuni 15. aprill 1936 Eisenberg) juhtimisel sai Sakala malevast rohkem kui 6000 liikmeline organisatsioon, mis avaldas maakonna rahva meelsusele ja kultuurile suurt mõju. Maleva tegevus arenes jõuliselt, korraldati mitmeid kursuseid, õppusi ja laagreid. Neil aastatel oli Sakala maleva üldine keskmine lasketase Eesti malevate peres kõrgeim, samuti paistis malev silma ratsaväe arendamises ja ratsaspordis. Maleva ülesehitajana ja pealikuna oli just kol-ltn Raudmäe sunnitud vastavalt sõjaministri käskkirjale Sakalamaa maleva 28. juunil 1940 likvideerima.

Johannes Raudmäe 120. sünniaastapäeva (sündis 22. aprillil 1891 ja suri 29. detsembril 1973) puhul toimus reedel, 22. aprillil Sakala malevas temale pühendatud mälestustahvli avamine. Kohale on kutsutud kõik elusolevad Sakala maleva pealikud, kõne pidasid maleva eelmine teavituspealik Priit Silla, Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ja äsja ametisse määratud malevapealik kapten Kalle Köhler. Mälestustahvli avas maleva auliige, vabadusvõitleja August Puuste ning üritusel esines meeskoor Sakala topeltkvartett. Üritus oli ilus ja pidulik!

11 aprill 2011

Suurepäraselt veedetud aeg Valgel laeval



Oi-oi, kuhu ma end seekord seganud olen! Selline oli mu esimene mõte, kui sain oma küsimusele vastuseks, et ööseks me koju ei jõua, vaid oleme sellel ajal alles rajal ülesandeid täitmas. Eelnevalt olin andud Malvele lubaduse Valge laev 2011 võistlusel osalemiseks ilma selle kohta täpsemalt uurimata. Sõna tuleb ju pidada, vaatamata hirmutavale jutule öösel mööda metsa jooksmisest.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli hinges kerge ärevus, kui laupäeval hommikul kell 05.00 paiku Läänemaale teele asusime. Heas seltskonnas sujus aga sõit kiiresti ja juba olimegi stardiks valmistumas: varustuse kontroll, mõned poseerimised ajaloo tarbeks, kaart kätte ja rajale. Enne starti viskasime nalja kergelt riides oleva Egle üle. Arvasime, et küllap külm ta juba raja alguses ära võtab. Kuid selgus, et tegemist oli meist tunduvalt kogenuma ja ettenägelikuma võistlejaga. Juba esimeses kontrollpunktis pidime hakkama ülearuseid riidekihte seljast maha ajama. Samal ajal oli aga Eglel vaid parajalt soe. Seega, kogemus maksab.
Võistluse algfaasis oli mu samm pikk, astumine kiire ja meeleolu optimistlik. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks olemine muutus. Tundus, et vormi asemel olen selga ajanud mingi jäiga skafandri, mis takistab iga liigutust. Lisaks oli kaasas relv ja muu varustus. Nii muutuski minu sammumine ikka töntsimaks ja sammuke lühemaks.
Jõudsime kuuendasse kontrollpunkti. Ise ma lootsin, et küllap me varsti lõppu jõuame. Kuid oh häda! Selgus, et ees on ootamas veel neli kontrollpunkti ja seitseteist kilomeetrit. Appi! Ja kell oli juba 23.00 paiku. Meeleolu hakkas langema. Sada mõtet keerles peas: mis häda mul oli siia ronida, kas kodus ei märka olla, rohkem ennast sellise supi sisse ei sega...
Minu mõttelõnga katkestas meie teele ette jäänud oja. Kuna kaart näitas, et kurss on õige, pidime kuidagi selle veekogu ületama. Kõige osavam ja julgem veetõkke ületaja meie seast oli Ele. Ta näitas meile ette õige stiili ja kuna üle vee oli vaja pääseda, hakkasid teised teda jäljendades üle vee liikuma. Mina arvasin küll, et ega ma kuivana sellest ojast üle ei pääse. Harjutasin ennast juba mõttega, et ülejäänud teekond tuleb mul märjana läbida. Kuid endalegi üllatuseks, võideldes hirmudega ja seades jalga jala ette, olingi äkki teisel kaldal. Hurraa, hurraa, hakkama sain! Kuid ega siis pikalt võidutseda ei lastud, sest vaenlane ei maga.

Ei mäletagi enam, mitmendal kilomeetril see oli, kuid see oli minu raskeim hetk sellel võistlusel. Tundsin, et no kuidagi ei jaksa enam. Hingata oli raske, jalad ei tahtnud kanda, pilt tahtis vägisi eest kaduda ja minna oli veel tohutult palju. Ütlesin siis tüdrukutele: „Kuulge, mul on paganama raske hingata, ma ei jaksa enam ja ma katkestan!“ Aga no kus sa sellega. Ei antud mulle seda võimalust. Ele rabas oma kätte minu automaadi Galil, Malve lasi mul rakmerihmad lõdvemaks ja nii ma marssisingi „vapralt“ edasi. Ees ootavas kontrollpunktis sai minu ülesandeks oma hingamine korda saada. Ja kuna ma olin omadega ikka päris läbi, siis kahjuks ei suutnud ma viimasteski kontrollpunktides oma kaaslastele suurt abiks olla. Puht südamlikud vabandused sellepärast oma kaasalaste ees.

Aga vaatamata kõigile raskustele lõpetasime võistluse kõik koos ja see oli tõesti ülev tunne. Juba bussiga kodu poole loksudes avastasin end ootamatult mõttelt, et polnudki väga hull... Ja kui järgmine kord kutsutakse, siis miks mitte uuesti proovida. Vaatamata raskustele läbisime ettenähtud rajal umbes 50 kilomeetrit; käisime saunas, kus vihtlesime ja võtsime leili 58 kraadises kuumuses ning pesime külma veega; sain tunda tõelist meeskonna tunnet ja saavutasime patrullvõistlusel viienda koha. Ja selleks kõigeks kulus ainult 17 tundi. Kas pole suurepäraselt veedetud aeg?
Lõpetuseks tahan südamest tänada oma tiimikaaslasi- Elet, Malvet ja Eglet. Olite kõik mulle suureks toeks ja abiks sellel katsumusterohkel rajal. Igal sammul tundsin teie toetust. Ilma teie abita oleks minul see võistlus igatahes pooleli jäänud. Suur tänu teile tüdrukud!

Margit Rei