Jalgrattamatk oli seekord sportlik

Reedel, 5. augustil kogunesid 13 naiskodukaitsjat neljast ringkonnast jalgrataste ja varustusega Tartumaale, Sahkapuu talu juurde. Mari ja Jaan Raamot rajasid Sahkapuule 1911. aastal esimese Eesti tütarlaste põllutöö-ja majapidamiskooli, hoone hävis kahjuks tulekahjus. Seitsme aasta jooksul koolitati eesti keeles just Sahkapuul 256 noort perenaist.
Rattureid tuli kooli mälestuskivi juurde tervitama Luunja Maanaiste Seltsi esinaine Lille Reissar, kes rääkis põnevalt Sahkapuu koolist, õpetajatest ja seltsi tegevusest seoses mälestuskivi ümbruse korrastamisega.


Jalgrattaretk algas plaanitust hiljem ja ekslemisega suunaga läbi Tartu Kõrvekülla. Kohe saime riielda ühelt maaomanikult... eramaal ei tohi ju sõita, mis sellest, et hoiatussilti polnudki ju pandud!
Miina Härma sünnikohas Kõrvekülas ootas meid Kairit Henno Tartu ringkonnast. Tema rääkis retkelistele Miina Härmast ja tema seostest Mari Raamotiga.

Edasi vurasime Maarja-Magdaleena külla, tutvusime tänu Tiia Pärtelpojale kohaliku maarahva seltsi tegevusega. Istutasime Mari Raamoti auks päikeseloojangul Otslava Päikese parki August Vaga iluõunapuu.


Saabusime ööbimistallu Kassema külas juba peaaegu pimedas, kusjuures nii mõnigi meie ratas jäi vahetult enne sihtpunkti jõudmist peaaegu et liiva kinni ja viimased meetrid lükkasime oma retke suurimat sõpra käekõrval. Käisime saunas, sõime veel kosutuseks suppi ja tutvusime omavahel. Osad magasid telgis, aga väga paljud kasutasid võimalust puhata lakas värsketel heintel!

Laupäeval, 6. augustil Mari Raamoti 139 sünniaastapäev
Hommikusöök söödud, asjad taas koos ja saateautosse paigutatud, startisime pisut peale kella kaheksat. Mööda maanteed sõitsime Saare mõisa parki ja ürdiaeda, kus tegime ka pisikese vahepeatuse. Kui muidu oli teekonnal tunda ikka rapsi või küpsenud vilja lõhna, siis ürdiaias jalutades hoomas ninna maitse- ja ravitaimede tugevaid aroome.

Kahjuks on Saare mõisa suursugune peahoone hävinenud. Saare järves ujumine osutus aga pisut keeruliseks. Taas sattusime alguses eraomaniku maale ja saime riielda. Need, kes kärmesti vette olid jõudnud, said supeldud, ent teised ratturid otsisid uue ujumiskoha vastaskaldal.

Teekond viis meid pisut tagasi ja külastasime Kalevipoja Koda muuseumi. Ega me kaua rahulikult meie vägeva eepose peategelase radadel viibinud, sest Palamuse ootas. Uhasime ratastel justkui tuli takus ja jõudsime kella kaheks nagu plaanitud kohale. Palamusel saime olla mõtetega "Kevades", muuseumi giid oskas imearmsasti rääkida. Siis me lihtsalt puhkasime ja sõime ning taastusime.

Sõitsime Jõgevamaal edasi Puurmani poole, olid mõned kaunid maastikuvaated Pikkjärvele, siiski vahepeal ka üsna palju rappumapanevat kruusateed ja võsamaastiku. Väga armas oli Kursi kiriku külastus. Ja siis...pea kogu päeva oli olnud tuuline ja enamasti puhus vastutuul, nüüd oli vahepeal tunne, et kuigi liigutan pedaale, seisab ratas paigal. Tugevale tuulele järgnes varsti vihmasadu. Otsisime välja vihmakeebid ning viimased seitse kilomeetrit ööbimispaika Pedja jõe äärde, Kirna KL Õppekeskusesse möödusid vihmas. Saun kulus tõesti marjaks ära, saime sooja ja kuivad riided selga. Õhtul istusime ühiselt koos, süütasime Mari Raamoti auks küünla ja rääkisime taaskord Sahkapuust, ringkondade tegevusest, edasistest jalgrattamatkadest.


Pühapäev oli kõige mõnusam ja rahulikum matkapäev. Pärast hommikust kehakinnitust istusime sadulatele ja väntasime, aga vahepeal saime laulda ja mõnusasti jutustada, läbisime Pikknurme, Umbusi ning muud vahvad kohad, jõudsime Põltsamaa lähistele. Taas kasutasid vapramad meist ujumisvõimalust (vesi oli jahe) ning siis avanes meile Põltsamaa kogu oma ilus. Sõpruse pargis tutvusime skulptuuridega ja kinnitasime keha. Kõiki 18 linna silda küll üles ei leidnud, aga päris paljude pealt sõitsime või kõndisime üle küll ja nägime ka roose.


Põltsamaa lossis tutvusime toidumuuseumiga, kus nägime nii nõukogudeaegseid tuubitooteid kui ka kaasaegseid purgisalateid, majoneese, moosipurke, kõik ikka Põltsamaal valmistatud.

NKK Sakala ringkonna korraldatud teise rattaretke lõpetamine toimus lossihoovis, kallistamised ja kõigile head koduteed! Sõitsime läbi 166 kilomeetrit.

Läheme 5.-7. august jalgrattamatkale!

Naiskodukaitse esimese esinaise Mari Raamoti auks korraldatav jalgrattaretk toimub seekord 5.-7. august Jõgeva- ja Tartumaa aladel.

Reedel, 5. augustil 17. 00 kogunemine Sahkapuu talu juures, kus Raamotid
rajasid esimese Eesti tütarlaste põllutöö-ja majapidamiskooli
Algab jalgrattamatk Maarja-Magdaleenasse,
Miina Härma sünnikoht Kõrvekülas
Saabumine ööbimispaika Kassema tallu telkimine, võimalus puhata lakas
värsketel heintel
Õhtusöök

Laupäeval, 6. augustil
Mari Raamoti sünnipäev 1872
Hommikusöök
Väljasõit Kääpa Kalevipoja teemaparki, muuseum
Saare mõisa park, ürdiaed, Saarjärves ujumise võimalus
Lõuna
Palamusel saame olla mõtetega Kevades, kirikumõis, muuseum
Sõidame edasi Puurmani, kaunid maastikuvaated Pikkjärvele
Saabumine ööbimispaika Pedja jõe ääres, Kirna KL Õppekeskus, saunavõimalus
Õhtusöök

Pühapäeval 7.augustil
Hommikusöök
Väljasõit Põltsamaale (jalutuskäik roosiaias, 22 silda, Sõpruse park)
Lõuna
Rattaretke lõpetamine toimub Põltsamaa lossihoovis.

Jalgrattaretk on keskmise raskusastmega, tempo ei ole hirmkiire. Eelmise
aasta kogemus näitab, et ka ilma erilise treenitusega ning tehniliselt
korras linnarattaga on täiesti hea retke läbida.

Palume registreeruda hiljemalt 20. juuliks e-posti teel aadressil leili.sarg@mail.ee. Kõigile rattaretkele registreerunutele saadame 29. juuliks täpsustava infokirja.

Maakaitsepäeva tähistasime Karksis

Võidupühal toimus lillede asetamine Vabadussõjas langenute ausambale Karksi-Nuias, jõustruktuuride relvade ja varustuse näitused ning demoesinemised Karksi pargis.

NKK Sakala ringkond korraldas päris suurelt ettevõetuna heategevusliku loterii. Loteriis olevad esmed ja kinkekaardid kogusime Viljandimaa erinevate ettevõtete ja eraisikute toetusel.


Annetajaid oli palju: Armina Women OÜ, Viljandi rattaklubi, OÜ Gift Line, OÜ Viktoria kodukaup ja mitmed teised. Päris hulgaliselt oli ka meil isetehtud asju: saunavihad, keraamilised kruusid, juuksehoidjad, villased sokid jms.
Huvi meie loterii vastu oli üllatavalt suur, võibolla seepärast, et iga loos võitis ning tegemist oli heategevusliku ettevõtmisega. Kokku võeti loosirattast 131 loosikupongi ja teenisime tulu 393 eurot. See summa läheb lastekodulastele ürituste korraldamiseks.


Loomulikult tutvustasime loterii läheduses usinasti Naiskodukaitse tegevust ja meie toitlustusrühma liikmed pakkusid maakaitsepäevalistele sõdurisuppi.
Päevale andis kindlasti sära suur jaanilaat Karksi pargis ning Kaitseliidu tegevliikmete traditsiooniline pidulik rivistus ja jalutuskäik, sõnavõtud ja kõned.
Maakaitsepäev lõppes Võidutule läkitamisega valdadesse.

Seiklesime Viljandi linnas

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis alustan päris algusest. Kuulsin naiskodukaitsjatelt Sakala Seiklus 2011 osalemise üleskutset ja umbes nädal enne selle orienteerumismängu toimumist tuli mõte ka ise kaasa lüüa. Saigi siis meie neljaliikmeline võistkond nimega Kosmos ära registreeritud. Sellest nimepanekust ei hakka suurt midagi kirjutama, sest see läheks veidi pikale ja oleks pisut ebatsensuurne.

Ühesõnaga sõitsime siis ilusal juuni laupäeva hommikul Viljandisse Kaevumäele. Kohale jõudes oli hea meel vaadata, et koguneb ja osaleb rohkesti võistkondi. Võistkondade koosseisud olid seinast seina, palju oli kodutütreid ja noorkotkaid, samas ka keskealiste ja veidi vanemapoolsete põlvkondade võistkondi. Start anti kella kümne ajal. Võistkonnaliikmetel olid erksad neoonpaelad ümber randme ja üks võistkonna võistlejatest kandis seljas helkurvesti. Suutsime juba kaugelt teiste võistkondade mängijaid märgata ehk nö seiklejaid linnas liikuvatest inimestest eristada. Kahe-kuni viieliikmelised võistkonnad lubati rajale umbes viieminutiliste vahedega.

Meie võistkond Kosmos startis esimeste seas ja juba olimegi rajal orienteerumas, otsisime kaardi ja ette antud põhjaliku legendi järgi punkte. Kontrollpunktide asukoha kirjeldused olid mõneti keerulised, aga samas ka loogilised ja arusaadavad, kui neid ikka mitu korda hoolikalt läbi lugesime. Rajal oli kuusteist punkti, mis tuli üles leida Viljandi vanalinna lähiümbrusest ja järveäärselt alalt. Kümnes kontrollpunktis olid kohtunikud, enamuses Naiskodukaitse tegevliikmed ja neis pidime sooritama erinevaid ülesandeid. Ühes punktis heegeldasime ja teises tegime sõlmi, kolmandas pidime teadma Viljandi linna ajaloodaatumeid jne. Ülesanded olid huvitavad ja oskusi nõudvad. Vaja oli koordinatsiooni, käteosavust ja üldiseid teadmisi Viljandi linna ajaloost ning laiaprofiiliga kokk-kondiiter-keevitaja oskusi.
Mõned punktid olid lihtsalt niinimetatud postkastid, näiteks oli vaja leida maasika skulptuuri alla peidetud ülesanne ja see lahendada, siis kokku arvestada rippsilla pikkus, samuti pidime üle lugema Trepimäe astmete arvu ja loendama lilli.

Enamikes punktides saime ülesanded edukalt maksimumpunktidele sooritatud, aga vahel läks ka halvemini. Ajanappuse tõttu ei jõudnudki me ära käia vee ja nuustikuga spordiülesande punktis, mis samas oli ka natuke hea, sest meie võistkonna neljast liikmest kaks olid lapsed. Palav ja peaaegu talumatu päiksepaiste kurnas, pidasime siiski kõik kolmetunnise seiklemise Viljandis kenasti vastu.

Kella üheks saime tagasi Kaevumäele, kus toimus võistluse lõpetamine. Finišis pakuti võimalust lahendada ristsõna ja kui aus olla, siis kujunes see meile päeva üheks keerulisemaks osaks.

Kõikides punktides olnud kohtunikud tegid mikrofoniga rääkides kokkuvõtte võistkondade esinemiste kohta ja tõstsid esile silmapaistvamaid. Vahepeal tekkis seiklusmängus osalejate seas suur elevus, sest sinnasamasse Kaevumäele jõudis noorpaar koos fotograafiga...
Peale ootusärevust jõudis kätte kauaoodatud tõehetk: Sakala Seikluse parimate võistkondade väljahõikamine. Esimese koha saavutas naiskond Põmmpea, kelle liikmeid näete siinoleval fotol.

Peale esimese koha väljakuulutamist kõlas aga järsku mikrofoni: "võistkond Kosmos saavutas teise koha!". Olime meeldivalt üllatunud! Ronisime Kosmose võistkonnaga lavale ja valisime välja endale meelepärased auhinnad. Aga kõige tähtsam ürituse juures oli see, et sai süüa sõdurisuppi.
Üldse oli tore ja meeldejääv päev. Järgmine kord jälle!

Kirja pani: Tairi Lappalainen

Aitasime Tüma täiskasvanute turvakodu

Koostöös Politsei Naisühendusega kogusid Sakala naiskodukaitsjad riideid ja jalanõusid kodututele.

6. mail jagati Tüma täiskasvanute turvakodu elanikele politseinike, paljude ametnike ja Sakala ringkonna naiskodukaitsjate poolt kogutud asjad. Kokku sai üsna suur hulk riideid, jalanõusid, käterätte, voodipesu.
Rõõm oli kahepoolne: annetajate kapid tühjenesid ja turvakodu elanikele ilmus naeratus näole, nad olid väga tänulikud.

Lähiajal on plaanis toimetada turvakodusse ka üks voodi, tugitool ja tumba. Palju kogunes just naisteriideid, mis õige varsti saavad edastatud naiste varjupaika.
Suur tänu heategijatele ja toetajatele!

Koostöö lääne moodi ehk kaunistatud kalossid ja astelpajumoosiga tort

Aprillikuu viimase päeva varahommikul võtsid Sakala naised koos lastega ette ühe päris pika sõidu. Naiskodukaitse koostööürituse raames olime oodatud külla Haapsallu. Kui me kohale jõudsime, olid Lääne ringkonna naised ning lapsed malevas agarasti toimetamas ja süüa tegemas. Meid tervitas nende instruktor Svetlana Mustkivi.

Nagu ikka ei tule naiskodukaitsjatele head mõtted ilma toiduta ja nii sõime kõigepealt suppi ja pannkooke. Siis tutvusime omavahel ja jagunesime rühmadesse. Rühmatöödena rääkisime erialagruppide üldpõhimõtetest ning mõtlesime üheskoos üritustele, mis võiksid olla aastaplaanis. Kultuurigrupi liikmed kirjutasid aastaplaani kübarapäeva ja mõisate külastuse, isamaaliste luuletuste õhtu, lisaks traditsiooniliste tähtpäevade tähistamine, mida oleks mõistlik järgida koostöös kodutütardega (lihavõtted, emadepäev, kadripäev). Spordigrupi liikmed pakkusid traditsioonilisi sportlikke üritusi nagu jalgrattaretked, kanuumatkad, aga ka spordipäevade organiseerimist koolidele, lasteaedadele, ringkondadevaheliste turniiride läbiviimist ning koostöös kultuurigrupiga erinevate tähtpäevade tähistamist (vastlapäev, volbriöö ja palju muudki huvitavat).

Peale ajude ragistamist järgnes käeline tegevus. Igal osalejal oli võimalus oma kunstilist annet proovida kalossidele/kummikutele kõikvõimalikke motiive kandes. Lääne ringkonna instruktor tutvustas nii maalimistehnikat kui ka jagas välja erinevaid mustreid, mida igaüks sai oma äranägemise järgi kalossidele kanda. See tundus igati põnev ettevõtmine. Huvitav oli see, et ka neil naistel, kes alguses väitsid, et ainus, mida nad joonistada oskavad on KRIIPSU-JUKU, oli tulem lausa endalegi vapustav. Keeruliseks kujunes kahe identse kalossi maalimine, aga ehk oligi just kogemata maasika asemel maalitud lill isikupärasem, igatahes jätkus imetlemist ja ohhetamist, meie kalossid said erksa ja kena ilme.

Kui kalossid olid rõdule kuivama viidud, haarasid taaskord initsiatiivi Haapsalu tragidad naised ning järgmisena võtsime ette jalutuskäigu linnas. Suvitushooaeg pole ju veel alanud ja väikelinna tänavatel oli vaikne. Põnevust tekitas see, et kohalikud näitasid meile paiku ja nurgakesi, kuhu me „turistina“ ei satu. Piiskoplinnuse hoovis räägiti kohalikke legende. Ja muidugi, meile, kel meri igapäev just ukse ees pole, pakkus naudingut ka lihtsalt promenaadil jalutamine ning merehõngu nautimine...
Järgmisena võttis kogu meie seltskond suuna südalinna poole. Astusime sisse Epp Maria Galeriisse, kus asub ka erilise interjööriga kohvik. Imetlesime seintel olevaid maale, keraamikat, kunstiliselt kujundatud laudu. Teise korruse maalilise saali ühes sopis on väike köök. Seal valmistas ETV Terevisiooni saatest tuntud kondiiter Nadja Kaarma meie silme all toorjuustu tordi astelpajumoosiga, selle tordi retsept on ekstra välja töötatud Naiskodukaitsele. Kõigil oli võimalus esitada küsimusi nii selle retsepti valmimise kohta kui ka kodus küpsetamisel tekkinud probleemidele. Kaks torti saime malevas maiustamiseks kaasa võtta.

Kuna tegemist oli koostööüritusega, haarasid ringkondade instruktorid kahekesi tordi lahtilõikamiseks noa. Nii suurepärast tordilõiku degusteerides vaidlesid toitlustajad hetkeks veel selle üle, mis moos tordi peal ikkagi peaks olema. Mõtteid oli palju... jõhvika, pohla, kirsi või aprikoosi, samas oli neid, kes leidsid, et just astelpajumoos ongi siia enam sobiv. Aga üldiselt kostus sööjatelt vaid rahulolevat mõminat ja tundub, et just see ongi õige Naiskodukaitse tort.

Meie hakkame Viljandi poole sõitma, tee peal tervitab meid vihm. Haapsalus aga jätkus volbriöö mitmete põnevate üritustega.
Suur aitäh Lääne ringkonnale küllakutse ja hästi korraldatud ürituse eest!

Sakala ringkonna liikmed nautisid Soomaa kanuumatkal viiendat aastaaega

15. aprillil paistis meile kuldaväärt päike, sooja kuni 12 kraadi, lääne tuul kuni 6m/s. Täpselt niimoodi oli tellitud ilm, korraldajal Leilil. Kanuud staabis kärule vinnatud ja muud turva –ja toiduvarud bussile tõstetud, võis sõit Soomaale alata.

Suurvesi võttis meid juba enne külastuskeskusesse jõudmist vastu. Tõramaa jõgi oli kuni teeni tõusnud, metsa veepeegeldus oli öisest külmakraadist kargelt kaunis. Kaugemalt metsa alt oli näha veel sulamata lumelagendike. Lükkasime oma kanuud vette, kus külavahetee oli üleujutatud ja autodele läbisõit keelumärgiga piiratud. Sellest juuresolev pildijäädvustus...

Kanuutasime mööda kraavi, mis oli öisest külmast krõbeda jääkihi saanud. Liikusime kribinal-krabinal mõlaga jääd murdes ja vaevaliselt edasi liikudes nagu jäälõhkujad kunagi. Kõige raskem oli talvejääst läbi murdmine, see juba kerge kribina-krabinaga ei murdunud. Selle peal tuli lihtsalt kanuud pealtpoolt edasi tõmmata. Hakkama said kõik tugevad s.t kogu meie matkakamp. Tiirutasime lõunasöögi ajaks külastuskeskuse maja juurde ja sirutasime maa peal jalgu ning kosutasime ennast söögi- joogiga. Tutvusime külastuskeskuses pakutavate väljapanekutega. Seintel olid eelmise aasta suurvee pildid, kus prominentidega kaadreid saime kaeda. Veetase eelmise aastaga võrreldes jäi madalamaks aga vapustav vaatepilt oli sellegi poolest.

Soomaa üleujutus on meie maakonna ürgse rütmi sümboleid ja Sakala ringkonna poolt väärtustatud ettevõtmine. Tänud Leilile korraldamise ja kõigile matkalistele meeldejääva päeva eest!!!
Jutu pani kirja Ursula