Maakaitsepäeva tähistasime Karksis

Võidupühal toimus lillede asetamine Vabadussõjas langenute ausambale Karksi-Nuias, jõustruktuuride relvade ja varustuse näitused ning demoesinemised Karksi pargis.

NKK Sakala ringkond korraldas päris suurelt ettevõetuna heategevusliku loterii. Loteriis olevad esmed ja kinkekaardid kogusime Viljandimaa erinevate ettevõtete ja eraisikute toetusel.


Annetajaid oli palju: Armina Women OÜ, Viljandi rattaklubi, OÜ Gift Line, OÜ Viktoria kodukaup ja mitmed teised. Päris hulgaliselt oli ka meil isetehtud asju: saunavihad, keraamilised kruusid, juuksehoidjad, villased sokid jms.
Huvi meie loterii vastu oli üllatavalt suur, võibolla seepärast, et iga loos võitis ning tegemist oli heategevusliku ettevõtmisega. Kokku võeti loosirattast 131 loosikupongi ja teenisime tulu 393 eurot. See summa läheb lastekodulastele ürituste korraldamiseks.


Loomulikult tutvustasime loterii läheduses usinasti Naiskodukaitse tegevust ja meie toitlustusrühma liikmed pakkusid maakaitsepäevalistele sõdurisuppi.
Päevale andis kindlasti sära suur jaanilaat Karksi pargis ning Kaitseliidu tegevliikmete traditsiooniline pidulik rivistus ja jalutuskäik, sõnavõtud ja kõned.
Maakaitsepäev lõppes Võidutule läkitamisega valdadesse.

Seiklesime Viljandi linnas

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis alustan päris algusest. Kuulsin naiskodukaitsjatelt Sakala Seiklus 2011 osalemise üleskutset ja umbes nädal enne selle orienteerumismängu toimumist tuli mõte ka ise kaasa lüüa. Saigi siis meie neljaliikmeline võistkond nimega Kosmos ära registreeritud. Sellest nimepanekust ei hakka suurt midagi kirjutama, sest see läheks veidi pikale ja oleks pisut ebatsensuurne.

Ühesõnaga sõitsime siis ilusal juuni laupäeva hommikul Viljandisse Kaevumäele. Kohale jõudes oli hea meel vaadata, et koguneb ja osaleb rohkesti võistkondi. Võistkondade koosseisud olid seinast seina, palju oli kodutütreid ja noorkotkaid, samas ka keskealiste ja veidi vanemapoolsete põlvkondade võistkondi. Start anti kella kümne ajal. Võistkonnaliikmetel olid erksad neoonpaelad ümber randme ja üks võistkonna võistlejatest kandis seljas helkurvesti. Suutsime juba kaugelt teiste võistkondade mängijaid märgata ehk nö seiklejaid linnas liikuvatest inimestest eristada. Kahe-kuni viieliikmelised võistkonnad lubati rajale umbes viieminutiliste vahedega.

Meie võistkond Kosmos startis esimeste seas ja juba olimegi rajal orienteerumas, otsisime kaardi ja ette antud põhjaliku legendi järgi punkte. Kontrollpunktide asukoha kirjeldused olid mõneti keerulised, aga samas ka loogilised ja arusaadavad, kui neid ikka mitu korda hoolikalt läbi lugesime. Rajal oli kuusteist punkti, mis tuli üles leida Viljandi vanalinna lähiümbrusest ja järveäärselt alalt. Kümnes kontrollpunktis olid kohtunikud, enamuses Naiskodukaitse tegevliikmed ja neis pidime sooritama erinevaid ülesandeid. Ühes punktis heegeldasime ja teises tegime sõlmi, kolmandas pidime teadma Viljandi linna ajaloodaatumeid jne. Ülesanded olid huvitavad ja oskusi nõudvad. Vaja oli koordinatsiooni, käteosavust ja üldiseid teadmisi Viljandi linna ajaloost ning laiaprofiiliga kokk-kondiiter-keevitaja oskusi.
Mõned punktid olid lihtsalt niinimetatud postkastid, näiteks oli vaja leida maasika skulptuuri alla peidetud ülesanne ja see lahendada, siis kokku arvestada rippsilla pikkus, samuti pidime üle lugema Trepimäe astmete arvu ja loendama lilli.

Enamikes punktides saime ülesanded edukalt maksimumpunktidele sooritatud, aga vahel läks ka halvemini. Ajanappuse tõttu ei jõudnudki me ära käia vee ja nuustikuga spordiülesande punktis, mis samas oli ka natuke hea, sest meie võistkonna neljast liikmest kaks olid lapsed. Palav ja peaaegu talumatu päiksepaiste kurnas, pidasime siiski kõik kolmetunnise seiklemise Viljandis kenasti vastu.

Kella üheks saime tagasi Kaevumäele, kus toimus võistluse lõpetamine. Finišis pakuti võimalust lahendada ristsõna ja kui aus olla, siis kujunes see meile päeva üheks keerulisemaks osaks.

Kõikides punktides olnud kohtunikud tegid mikrofoniga rääkides kokkuvõtte võistkondade esinemiste kohta ja tõstsid esile silmapaistvamaid. Vahepeal tekkis seiklusmängus osalejate seas suur elevus, sest sinnasamasse Kaevumäele jõudis noorpaar koos fotograafiga...
Peale ootusärevust jõudis kätte kauaoodatud tõehetk: Sakala Seikluse parimate võistkondade väljahõikamine. Esimese koha saavutas naiskond Põmmpea, kelle liikmeid näete siinoleval fotol.

Peale esimese koha väljakuulutamist kõlas aga järsku mikrofoni: "võistkond Kosmos saavutas teise koha!". Olime meeldivalt üllatunud! Ronisime Kosmose võistkonnaga lavale ja valisime välja endale meelepärased auhinnad. Aga kõige tähtsam ürituse juures oli see, et sai süüa sõdurisuppi.
Üldse oli tore ja meeldejääv päev. Järgmine kord jälle!

Kirja pani: Tairi Lappalainen

Aitasime Tüma täiskasvanute turvakodu

Koostöös Politsei Naisühendusega kogusid Sakala naiskodukaitsjad riideid ja jalanõusid kodututele.

6. mail jagati Tüma täiskasvanute turvakodu elanikele politseinike, paljude ametnike ja Sakala ringkonna naiskodukaitsjate poolt kogutud asjad. Kokku sai üsna suur hulk riideid, jalanõusid, käterätte, voodipesu.
Rõõm oli kahepoolne: annetajate kapid tühjenesid ja turvakodu elanikele ilmus naeratus näole, nad olid väga tänulikud.

Lähiajal on plaanis toimetada turvakodusse ka üks voodi, tugitool ja tumba. Palju kogunes just naisteriideid, mis õige varsti saavad edastatud naiste varjupaika.
Suur tänu heategijatele ja toetajatele!

Koostöö lääne moodi ehk kaunistatud kalossid ja astelpajumoosiga tort

Aprillikuu viimase päeva varahommikul võtsid Sakala naised koos lastega ette ühe päris pika sõidu. Naiskodukaitse koostööürituse raames olime oodatud külla Haapsallu. Kui me kohale jõudsime, olid Lääne ringkonna naised ning lapsed malevas agarasti toimetamas ja süüa tegemas. Meid tervitas nende instruktor Svetlana Mustkivi.

Nagu ikka ei tule naiskodukaitsjatele head mõtted ilma toiduta ja nii sõime kõigepealt suppi ja pannkooke. Siis tutvusime omavahel ja jagunesime rühmadesse. Rühmatöödena rääkisime erialagruppide üldpõhimõtetest ning mõtlesime üheskoos üritustele, mis võiksid olla aastaplaanis. Kultuurigrupi liikmed kirjutasid aastaplaani kübarapäeva ja mõisate külastuse, isamaaliste luuletuste õhtu, lisaks traditsiooniliste tähtpäevade tähistamine, mida oleks mõistlik järgida koostöös kodutütardega (lihavõtted, emadepäev, kadripäev). Spordigrupi liikmed pakkusid traditsioonilisi sportlikke üritusi nagu jalgrattaretked, kanuumatkad, aga ka spordipäevade organiseerimist koolidele, lasteaedadele, ringkondadevaheliste turniiride läbiviimist ning koostöös kultuurigrupiga erinevate tähtpäevade tähistamist (vastlapäev, volbriöö ja palju muudki huvitavat).

Peale ajude ragistamist järgnes käeline tegevus. Igal osalejal oli võimalus oma kunstilist annet proovida kalossidele/kummikutele kõikvõimalikke motiive kandes. Lääne ringkonna instruktor tutvustas nii maalimistehnikat kui ka jagas välja erinevaid mustreid, mida igaüks sai oma äranägemise järgi kalossidele kanda. See tundus igati põnev ettevõtmine. Huvitav oli see, et ka neil naistel, kes alguses väitsid, et ainus, mida nad joonistada oskavad on KRIIPSU-JUKU, oli tulem lausa endalegi vapustav. Keeruliseks kujunes kahe identse kalossi maalimine, aga ehk oligi just kogemata maasika asemel maalitud lill isikupärasem, igatahes jätkus imetlemist ja ohhetamist, meie kalossid said erksa ja kena ilme.

Kui kalossid olid rõdule kuivama viidud, haarasid taaskord initsiatiivi Haapsalu tragidad naised ning järgmisena võtsime ette jalutuskäigu linnas. Suvitushooaeg pole ju veel alanud ja väikelinna tänavatel oli vaikne. Põnevust tekitas see, et kohalikud näitasid meile paiku ja nurgakesi, kuhu me „turistina“ ei satu. Piiskoplinnuse hoovis räägiti kohalikke legende. Ja muidugi, meile, kel meri igapäev just ukse ees pole, pakkus naudingut ka lihtsalt promenaadil jalutamine ning merehõngu nautimine...
Järgmisena võttis kogu meie seltskond suuna südalinna poole. Astusime sisse Epp Maria Galeriisse, kus asub ka erilise interjööriga kohvik. Imetlesime seintel olevaid maale, keraamikat, kunstiliselt kujundatud laudu. Teise korruse maalilise saali ühes sopis on väike köök. Seal valmistas ETV Terevisiooni saatest tuntud kondiiter Nadja Kaarma meie silme all toorjuustu tordi astelpajumoosiga, selle tordi retsept on ekstra välja töötatud Naiskodukaitsele. Kõigil oli võimalus esitada küsimusi nii selle retsepti valmimise kohta kui ka kodus küpsetamisel tekkinud probleemidele. Kaks torti saime malevas maiustamiseks kaasa võtta.

Kuna tegemist oli koostööüritusega, haarasid ringkondade instruktorid kahekesi tordi lahtilõikamiseks noa. Nii suurepärast tordilõiku degusteerides vaidlesid toitlustajad hetkeks veel selle üle, mis moos tordi peal ikkagi peaks olema. Mõtteid oli palju... jõhvika, pohla, kirsi või aprikoosi, samas oli neid, kes leidsid, et just astelpajumoos ongi siia enam sobiv. Aga üldiselt kostus sööjatelt vaid rahulolevat mõminat ja tundub, et just see ongi õige Naiskodukaitse tort.

Meie hakkame Viljandi poole sõitma, tee peal tervitab meid vihm. Haapsalus aga jätkus volbriöö mitmete põnevate üritustega.
Suur aitäh Lääne ringkonnale küllakutse ja hästi korraldatud ürituse eest!

Sakala ringkonna liikmed nautisid Soomaa kanuumatkal viiendat aastaaega

15. aprillil paistis meile kuldaväärt päike, sooja kuni 12 kraadi, lääne tuul kuni 6m/s. Täpselt niimoodi oli tellitud ilm, korraldajal Leilil. Kanuud staabis kärule vinnatud ja muud turva –ja toiduvarud bussile tõstetud, võis sõit Soomaale alata.

Suurvesi võttis meid juba enne külastuskeskusesse jõudmist vastu. Tõramaa jõgi oli kuni teeni tõusnud, metsa veepeegeldus oli öisest külmakraadist kargelt kaunis. Kaugemalt metsa alt oli näha veel sulamata lumelagendike. Lükkasime oma kanuud vette, kus külavahetee oli üleujutatud ja autodele läbisõit keelumärgiga piiratud. Sellest juuresolev pildijäädvustus...

Kanuutasime mööda kraavi, mis oli öisest külmast krõbeda jääkihi saanud. Liikusime kribinal-krabinal mõlaga jääd murdes ja vaevaliselt edasi liikudes nagu jäälõhkujad kunagi. Kõige raskem oli talvejääst läbi murdmine, see juba kerge kribina-krabinaga ei murdunud. Selle peal tuli lihtsalt kanuud pealtpoolt edasi tõmmata. Hakkama said kõik tugevad s.t kogu meie matkakamp. Tiirutasime lõunasöögi ajaks külastuskeskuse maja juurde ja sirutasime maa peal jalgu ning kosutasime ennast söögi- joogiga. Tutvusime külastuskeskuses pakutavate väljapanekutega. Seintel olid eelmise aasta suurvee pildid, kus prominentidega kaadreid saime kaeda. Veetase eelmise aastaga võrreldes jäi madalamaks aga vapustav vaatepilt oli sellegi poolest.

Soomaa üleujutus on meie maakonna ürgse rütmi sümboleid ja Sakala ringkonna poolt väärtustatud ettevõtmine. Tänud Leilile korraldamise ja kõigile matkalistele meeldejääva päeva eest!!!
Jutu pani kirja Ursula

Kas teadsite, et kolonelleitnant Johannes Raudmäe…

… tegutses kaksteist aastat Sakalamaa maleva pealikuna. See oli enne Teist maailmasõda, aastatel 1928 kuni 1940.

Johannes Raudmäe (kuni 15. aprill 1936 Eisenberg) juhtimisel sai Sakala malevast rohkem kui 6000 liikmeline organisatsioon, mis avaldas maakonna rahva meelsusele ja kultuurile suurt mõju. Maleva tegevus arenes jõuliselt, korraldati mitmeid kursuseid, õppusi ja laagreid. Neil aastatel oli Sakala maleva üldine keskmine lasketase Eesti malevate peres kõrgeim, samuti paistis malev silma ratsaväe arendamises ja ratsaspordis. Maleva ülesehitajana ja pealikuna oli just kol-ltn Raudmäe sunnitud vastavalt sõjaministri käskkirjale Sakalamaa maleva 28. juunil 1940 likvideerima.

Johannes Raudmäe 120. sünniaastapäeva (sündis 22. aprillil 1891 ja suri 29. detsembril 1973) puhul toimus reedel, 22. aprillil Sakala malevas temale pühendatud mälestustahvli avamine. Kohale on kutsutud kõik elusolevad Sakala maleva pealikud, kõne pidasid maleva eelmine teavituspealik Priit Silla, Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ja äsja ametisse määratud malevapealik kapten Kalle Köhler. Mälestustahvli avas maleva auliige, vabadusvõitleja August Puuste ning üritusel esines meeskoor Sakala topeltkvartett. Üritus oli ilus ja pidulik!

Suurepäraselt veedetud aeg Valgel laeval

Oi-oi, kuhu ma end seekord seganud olen! Selline oli mu esimene mõte, kui sain oma küsimusele vastuseks, et ööseks me koju ei jõua, vaid oleme sellel ajal alles rajal ülesandeid täitmas. Eelnevalt olin andud Malvele lubaduse Valge laev 2011 võistlusel osalemiseks ilma selle kohta täpsemalt uurimata. Sõna tuleb ju pidada, vaatamata hirmutavale jutule öösel mööda metsa jooksmisest.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli hinges kerge ärevus, kui laupäeval hommikul kell 05.00 paiku Läänemaale teele asusime. Heas seltskonnas sujus aga sõit kiiresti ja juba olimegi stardiks valmistumas: varustuse kontroll, mõned poseerimised ajaloo tarbeks, kaart kätte ja rajale. Enne starti viskasime nalja kergelt riides oleva Egle üle. Arvasime, et küllap külm ta juba raja alguses ära võtab. Kuid selgus, et tegemist oli meist tunduvalt kogenuma ja ettenägelikuma võistlejaga. Juba esimeses kontrollpunktis pidime hakkama ülearuseid riidekihte seljast maha ajama. Samal ajal oli aga Eglel vaid parajalt soe. Seega, kogemus maksab.
Võistluse algfaasis oli mu samm pikk, astumine kiire ja meeleolu optimistlik. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks olemine muutus. Tundus, et vormi asemel olen selga ajanud mingi jäiga skafandri, mis takistab iga liigutust. Lisaks oli kaasas relv ja muu varustus. Nii muutuski minu sammumine ikka töntsimaks ja sammuke lühemaks.
Jõudsime kuuendasse kontrollpunkti. Ise ma lootsin, et küllap me varsti lõppu jõuame. Kuid oh häda! Selgus, et ees on ootamas veel neli kontrollpunkti ja seitseteist kilomeetrit. Appi! Ja kell oli juba 23.00 paiku. Meeleolu hakkas langema. Sada mõtet keerles peas: mis häda mul oli siia ronida, kas kodus ei märka olla, rohkem ennast sellise supi sisse ei sega...
Minu mõttelõnga katkestas meie teele ette jäänud oja. Kuna kaart näitas, et kurss on õige, pidime kuidagi selle veekogu ületama. Kõige osavam ja julgem veetõkke ületaja meie seast oli Ele. Ta näitas meile ette õige stiili ja kuna üle vee oli vaja pääseda, hakkasid teised teda jäljendades üle vee liikuma. Mina arvasin küll, et ega ma kuivana sellest ojast üle ei pääse. Harjutasin ennast juba mõttega, et ülejäänud teekond tuleb mul märjana läbida. Kuid endalegi üllatuseks, võideldes hirmudega ja seades jalga jala ette, olingi äkki teisel kaldal. Hurraa, hurraa, hakkama sain! Kuid ega siis pikalt võidutseda ei lastud, sest vaenlane ei maga.

Ei mäletagi enam, mitmendal kilomeetril see oli, kuid see oli minu raskeim hetk sellel võistlusel. Tundsin, et no kuidagi ei jaksa enam. Hingata oli raske, jalad ei tahtnud kanda, pilt tahtis vägisi eest kaduda ja minna oli veel tohutult palju. Ütlesin siis tüdrukutele: „Kuulge, mul on paganama raske hingata, ma ei jaksa enam ja ma katkestan!“ Aga no kus sa sellega. Ei antud mulle seda võimalust. Ele rabas oma kätte minu automaadi Galil, Malve lasi mul rakmerihmad lõdvemaks ja nii ma marssisingi „vapralt“ edasi. Ees ootavas kontrollpunktis sai minu ülesandeks oma hingamine korda saada. Ja kuna ma olin omadega ikka päris läbi, siis kahjuks ei suutnud ma viimasteski kontrollpunktides oma kaaslastele suurt abiks olla. Puht südamlikud vabandused sellepärast oma kaasalaste ees.

Aga vaatamata kõigile raskustele lõpetasime võistluse kõik koos ja see oli tõesti ülev tunne. Juba bussiga kodu poole loksudes avastasin end ootamatult mõttelt, et polnudki väga hull... Ja kui järgmine kord kutsutakse, siis miks mitte uuesti proovida. Vaatamata raskustele läbisime ettenähtud rajal umbes 50 kilomeetrit; käisime saunas, kus vihtlesime ja võtsime leili 58 kraadises kuumuses ning pesime külma veega; sain tunda tõelist meeskonna tunnet ja saavutasime patrullvõistlusel viienda koha. Ja selleks kõigeks kulus ainult 17 tundi. Kas pole suurepäraselt veedetud aeg?
Lõpetuseks tahan südamest tänada oma tiimikaaslasi- Elet, Malvet ja Eglet. Olite kõik mulle suureks toeks ja abiks sellel katsumusterohkel rajal. Igal sammul tundsin teie toetust. Ilma teie abita oleks minul see võistlus igatahes pooleli jäänud. Suur tänu teile tüdrukud!

Margit Rei